Optimeerimine või pettus?

Maailmas lööb viimased paar kuud laineid Lux Leaksi skandaal, mis sai alguse Luksemburgi maksuameti ja suurkorporatsioonide vahel sõlmitud salajaste maksukokkulepete lekkimisest. Tuntud üleilmsed ärihiiud Ikeast Disney või ka meie Skype'ini on optimeerinud kokku miljardite eurode ulatuses makse. Luksemburgi maksuameti heakskiidul viisid ahnemad skeemimeistrid nt oma kontserni eri lülide tulumaksukohustuse peaaegu nulli. Seejuures ei pruukinud korporatsioonidel Luksemburgis sisulist majandustegevust ollagi.

Seaduslik. Lux Leaksi skandaali on saatnud pidev toonitamine, et kõik on toimunud seaduslikult. Seda korrutavad nõustajad, optimeerijad, ametnikud, poliitikud. Ent kui palju erineb maksupettus sisuliselt maksude sellisest optimeerimisest, kus kunstlikult loodud ettevõtete ja finantsinstrumentide struktuuri kasutatakse nt tulumaksukohustuse pea täielikuks kaotamiseks? Maksupettus on kuritegu, seaduseauke ära kasutav optimeerimine mitte, kuid mõlema eesmärk on ju sama. Lihtsalt esimese vastu peab iga riik vihast võitlust, samas kui teisel juhul on valitsused nuputanud, kuidas pakkuda valitutele ahvatlevamaid maksusoodustusi. Vastutasuks saavad edukamad ahvatlejad kõrgema SKP kodaniku kohta ja rohkem luksusautodega tööle vuravaid nõustajaid.

Et maksude nahaalne optimeerimine on harja punaseks ajanud inimestel üle Euroopa, seda näitavad jõulised reaktsioonid Lux Leaksile. Skandaal survestab poliitikuid, domineerib sõnum, et midagi peab muutuma ja et Euroopa Liidu liikmesriigid tahavad oma maksuraha kätte saada. Värske uudis on näiteks see, et Euroopa Komisjon nõuab kõigilt liikmesriikidelt ülevaadet viimastel aastatel sõlmitud maksukokkulepete kohta, et hinnata, kas tegemist pole mitte ebaseadusliku riigiabiga.

Luksemburgi või mõne teise maksuparadiisi kaudu ehitavad superskeeme üles rikkad ja suured kontsernid. Need, kes on niigi tugevad, tugevnevad veelgi. Keskmine ettevõtja on see „rumal“, kes maksud ausalt ära maksab, kuna temal pole ressurssi mastaapsete rahvusvaheliste skeemide punumiseks. See aga närvutab tema konkurentsivõimet veelgi.

Muidugi on ka Euroopa või maailma mõistes pisikeste tegijate hulgas neid, kes asutavad maksuparadiisides ettevõtteid, mille kaudu makse optimeerida või kuhu äri tegelikke kasusaajaid peita, kuid see pole valdav käitumismuster.

Vähe võitjaid. Võib küll öelda, et saame vastu soodsamaid kaupu ja teenuseid ning rohkem töökohti, kui edukad suurfirmad saavad ohjeldamatult makse optimeerida, kuid mina sellesse ei usu. Eelkõige võidab kitsas seltskond. Veel saab öelda, et Euroopa Liit võib ju punnitada, kuid Panama, Briti Neitsisaared jt ELi haardest välja jäävad offshore-maad jäävad ikka. Samas on surve ka neile järjest suurem ja trend maksuaukude kinnitoppimise ning suurema läbipaistvuse suunas on ilmne.

Maksude võluväel kaotamine pole enam skeemimeistrite ja neid oma käte külge jääva pisku pärast meelitavate riikide vankumatu privileeg, mida vaikides pealt vaadatakse, eriti majanduslikult keerulisel ajal.